Kas me enam tahamegi aktiivsed olla? Ehk lugu sellest, kuidas meile võrkpalli trennis tünga tehti.

Algas see siis sellest, et otsustasime Sillega aktiivseteks ja sportlikeks saada ja plaanisime minna võrkpalli trenni, harrastajate rühma, kus, tsiteerin: "Treeningutele on oodatud kõik spordihuvilised, olenemata varasemast treenitusest ning sportlikust tasemest."
Igaks juhuks helistasin veel ette ka ja öeldi ainult et peab ise vaatama kas tahate tulla, et meil mängijad löövad kõvasti või midagi sellist. No las löövad, eks ma hüppan eest ära siis kui väga karmiks läheb, aga mängida tahaks ikka.
Läksime siis kohale. Esimene lause mis meile öeldi oli:"Ah, et otsustasite ikkagi tulla!". Nojah, miks ma siis üldse helistasin, nalja pärast, või igavusest!?!?
Igatahes, mõne hetke pärast läksid trennilised kõrvalsaali mängima ja meid jäeti lihtsalt kahekesi kõksima. Kõksisime ja kõksisime ja kõksisime...ja siis lõpuks tuli treener ja ütles umbes nii et: te vist küll mängida ei oska ju. WTF!!?!! kui juhtub, et ei oskagi, nii ikka ei ütle! "Me ei saa teid mängima panna sest meid on täna täpselt 6 ja 6!" Üldiselt suutis ta meid veelkord pikaks ajaks üksi jätta, ja siis "et teil trenn päris raisku ei läheks" saadeti meid kergejõustiku saali. No mida, mida!!!!!!!! mul lihtsalt ei jagunud sõnu. Ja praegult ka ei jagu selle täiesti, täiesti...ah ma ei tea, sõnatuks võtva olukorra jaoks. "Üldiselt me ei võta kedagi juurde, meil on oma kindel punt. Ja väga harva võtame kedagi, ja siis neid kes on trennis käinud" daaaaa! kas seda telefonis poleks võinud enne öelda, enne kui me kohale tulime ja pluss veel mitukümmend krooni maksime. Minu mitme aasta tagust trennikogemust ei peagi ma mingiks näitajaks, aga nt Sille on mitu aastat trennis käinud. Aga kas see Teda huvitas?!?...muidugi mitte, meile ei antud isegi võimalust näidata, mida me oskame ja mida mitte.

Kas selline ongi siis suhtumine inimestesse, kes tahavad lihtsalt tulla ja veidi palli mängida, ja seda veel harrastusspordi rühmas? Kui nii, siis mina ei saa küll aru sellest, miks alati korrutatakse, et noored ei tee sporti ja noored istuvad arvuti taga ja mida iganes veel. Seda olukorras kus isegi ülikooli enda poolt pakutavat sportimisvõimalust tegelikult ikkagi ei pakuta. Mulle nt ei meeldi niisama jooksmas käia; ma tahaksin tegeleda pigem millegi sportliku aga samas ka huvitava ning erinevaid oskusi arendavaga.
Kas on tõesti siis nii raske kodulehele kirjutada, et "EI, see treening ei ole sulle, sa niisama kõksija, meie tahame tõelisi mängijaid", või vähemalt telefoni teel info küsijale mainida, et "meil on treeningus osalemiseks vajalikud teatavad eeldused ja treenitus". Palun väga, tehke oma trenni ilma meiesugusteta, aga sellist mõnitamist ja inimeste lollitamist võiks küll igaüks omaette kodus peegli ees harrastada, kui selleks nii vastupandamatu soov tekib!
Mina olen igatahes tõsiselt kuri, ja veel enam pettunud.

Tegelikult peaksin ma praegusel hetkel pingsalt oma Hamlet'i essee kirjutamisega tegelema, aga kohe üldse ei kisu sinna poole, täna olen juba nii umbes 2,5 h selleks hoogu võtnud. No ei õnnestu. Enne vaatsin küll Hamleti'st 2000.aastal tehtud filmi, kuid ka see ei suutnud õigesse esseetamis-meeleollu viia.
Aaa, sain alles täna teada, et Once võitis parima laulu Oscari. Nüüd peab küll filmi lõpuni vaatama.

Eelmisel korral kui kirjutamise lõpetasin, mainisin, et järgmisel päeval on 8.30 kooli minek.....Ja arvake nüüd, mis kell ma üles tõusin?
Variandid on järgmised:

a)7.30?
b)7.56?
c)8.08?
d)8.18?
e)8.25?

raske nuputamisel...

...mis muu kui variant e) saab olla õige vastus, seega tundub mulle, et mu järgmine sess ei pruugi õigel ajal eksamile jõudmise osas sugugi edukam tulla, kui viimane:S
Igal juhul, ütleme et nii kiiresti pole ma veel see aasta kooli jõudnud:)...nõuan rekorditeraamatusse oma nurka.
Eile käisin oma "ema" kutsel välismaalastega bondimas. Enne seda oli Ameerika koosolek ja mina olin siis see, kes poole pealt püsti tõusis, tooli oma kohale tagasi tõstis ja teiste koosolekupidajate vaikiva hämmastuse (ja arvatavate pahakspanevate pilkude) saatel ruumist välja sammus. Nii piinlik, nii piinlik......aga ma vähemalt läksin kohale ja harjutasin oma approache ja värke ning olin muud moodi igati tubli.
Järgmiseks suund Beer Place'i, või kuidas iganes selle õige nimi on. Tegu siis Erasmuse korraldatud üritusega, kus välistudengid ja kohalikud saavad erinevaid keeli õppida. Alguses läksin prantsuse keele lauda, et oma "ma söön su ääle" veel midagi juurde õppida. No tegelt oskan ma nüüd juba j'mappelle Regina, je suis étudiante, j' étudie l Universite de Tartu ja nati veel öelda. Vot nii äge olengi:P Aga kui olin nii öelda prantsuse keele laua taha prantsatanud (sellel sõnal kohe teine varjund nüüd juures ju:D), sai mulle selgeks, et minu nappide "ma söön su ää"-oskustega seal küll eriti midagi peale hakata pole, sest minu esialgne lootus omale privaat tuutor saada ei saanud kohe kuidagi teoks. Selle asemel kuulsin katkematut nasaalide ja "pehme" keele vada ning loobusin üpris varsti oma omakasupüüdlikust French friendi unistusest. Edasi suundusin sakslaste lauda, kus toimus enamus vestlusest inglise keeles (nagu tegelikult enamikus laudades), kuigi oma über-wunderbar-brilliantes Deutch'i sain ka ikkagi veidi purssida. Ja mingi osa ajast rääkisin ka native speakeritega ehk istusin Ameerika tüdrukute lauas, kuhu eksisid mõneks ajaks ka kaks inglise poissi. Sai rääkida küll, aga nad, Ameeriklased ei olnud kõige sõbralikumad, tundusid sellised veidi üleolevad ja olukorrast mitte eriti vaimustuses olevat. Igatahes, jutt ei olnud nendega väga pikk ja ülejäänud osa õhtust veetsin sakslaste lauas. Peale kultuurilise põimumise sain ma sellel õhtul ka ühte uutmoodi põimumist kogeda....nimelt õlle, malibu, mahla, siirupi ja vb veel mingi kraami kokteiliks integreerumist. Päris nauditav oli, kui arvestada minu senist "õllesõprust".
Pärast oli juba meie tavaline klubikäik, kus ma ennast parajaks emoks lürpisin, kuid suurem osa sellest õnnestus mul pärast tanstu vihtudes maha karata.
Kokkuvõtteks. Meeldejääv oli, kuid loodetud kohalikku uut Foreign Friendi ma ei leidnudki..nuuks...vb olla järgmine kord siis.

Luuuumi tuli maha ja valgeks läks maaaa....lallalaa. ei taha ju lund enam, kui ta ei suuda ära otsustada kas sadada lõplikult maha või mitte, siis parem ärgu tuuritagu siin edasi tagasi enam. brrr
Üldiselt on mu talvemasendus asendumas kevadmasendusega. Midagi nagu oleks parem ja samas ka mitte.
Aga kui nüüd informatiivne olla, siis eelmisel nädalal oli Mariti sünnipäev ja lausa 2 päeva kulus selle tähistamisele. Kõigepealt käisid külas Liisi, Sven ja Taavi (minu voodit okupeerimas, nii, et lahke perenaisena ronisin mina suurest päeva väsimusest põrandale mati peale peesitama, kleit seljas). Kingitusega, mille me L ja S-ga kolme peale tegime oli veel omaette ooper. Kuna Marit on selline enesepiinaja ja soovis endale metallist, ma kordan, METALLIST hularõngast, mida parajasti Tartu poodides ei paistnud olevat, siis leidsin mina vajaliku sproditarbe Jõhvi piiritult kaubamaastikult. Jah, ja nii ma siis esmaspäeva hommikul ukerdasin kolme koti ja tohutu punase koliseva hularõngaga bussi pealt maha tulla. Minu otsatus sinisilmsuses olin ma muidugi lootnud, et Marit, va laiskloom, on seekord tubli laps ja läheb ikka hommikul kooli, aga muidugi mitte! ma olin üpris ärritunud kui ühikasse jõudnult avastasin eest lahtise ukse ja Mariti sealt eest ringi askeldamas. Nii palju siis mu plaanist seda kolisevat monstrumit tema eest peita. Mis siis muud: hularõngas jäi ihuüksi koridori oma aega ootama, kuni ma leidsin võimaluse ta voodi alla torgata ja väljaulatuva osa oma suurte kompsudega ära katta, et siis hiljem "öövarjus" ta ikka kuidagi kapi taha sokutada.
Sünnipäeval muidu rüüpasime roosat veidi ja sõime minunimelist kooki.....mmmm; mul oli poes veini kõrvale välja vaadatud ka endanimeline juust aga seda lgp host välja lunastada ei tahtnud, vaid ostis sünnipäev vol2-ks hoopis liba-Pisangi, "Banana Banda" väga nämma roheline märjuke oli:)
Ehk siis: sellega tähistamine ei lõppenud. Järgmisel päeval tulid Mariti kursainimesed ja siis veel mõneks ajaks ühinesid ka Sille, Karoli ja nende endine klassivend, ning varsti oligi kluppi minek, illukas ikka:P tants ja trall
Nv kodus ei käinud seekord, sest laupäeval oli Ulvika sünnipäev. Käisime Sillega kingitust otsimas ja pärast tegime torti. In a lack of "vispel", helistasin ma tulutult päris mitmele inimesele aga lõpuks tuli appi Sille geniaalsus ja vahukoor valmis kaanetatud purgi sees loksudes nigu niuhti! Tort tuli ilus, veidi küll ujus sõstramahlast, (mida ma sealt tegelikult nii u 5 korda vähemaks kallasin, riskides samal ajal kogu kupatuse kraanikaussi kummutamisega) aga oli hää ikka. Pidu oli mõnus, pärast käisime veel Tallinnas Külaliste kontserdil ka.
Peol tuli arutlusele teema, mis justkui ei sobiks kokku sellega, et Eesti on nii väike ja loogiliselt võttes ei saa ju suuri erinevusi põhja, lõuna ja muude ilmakaarte kommete, sõnavara ja muu vahel olla. Aga on. Asi siis nimelt selles, kuidas eri ilmakaarte inimesed erinevaid asju kutsuvad. Nt mängude nimed: mina küll mängisin väiksena koguaeg "pitti" või "kõrguspitti" ehk siis korrektsema nimega "kulli", aga nagu selgus olin mina küll ainuke sellise "keelkonna" esindaja sellel koosviibimisel. Teised kõik olid ilusas lapsepõlves hoopis "läts'i" või ma ei tea mida kolmandat neljandat veel mänginud! Sama asi paljude muude asjadega: minu juba varem inimkatsete peal ära proovitud küsimuse peale, et mis on "kartulipilgud"?, suudeti jällegi ainult kulmu kergitada.
Varasemast ajast tean juba, et Lõuna-Eesti inimesed ütlevad isa kohta "vant"!!! Sealt kust mina pärit olen, on sellel ikka küll täiesti erinev tähendus (peale selle muidugi, et minu koera nimi on ka Vant:))
Njaa, neid sõnu oli tegelikult veel palju aga hetkel ei suuda mu vana pea neid meenutada, kuid ma üritan seda kogu siin siiski täiendada.

Muudest asjadest nii palju, et pühapäeval toodi mulle süntekas, parem kui varem- normaalmõõdus klahvidega; ainult seda kaja või heli pikemalt kõlamajätmise nuppu ei ole, see ainus puudus. Muidu kõik püssi ja trummi ja ma ei tea veel mis hääled peal. Nii et ikka parem kui varem:)

Ja täna ma mõtlesin, et tellin omale Postimehe. Mulle tõsiselt ei meeldi netist uudiseid lugeda ja seetõttu olen viimase poole aasta jooksul üpris parajasse infonälga jäänud. Nii, et võtan tellimiseks hoogu praegu.

Homme ainus päev, kui pean 8.30 loengusse minema, seega lapsed ära tuttu!