I'm back!

...ligi aastasest talveunest, mis on vähemalt siinses keskonnas kestnud. Mõtlesin küll juba mõnda aega, et ootan 14 märtsini, sest siis saab päris aasta täis, aga tuli nii vastupandamatu soov siia kohe midagi kirja panna.
Möödunud aastat oleks väga raske hakata praegu tagantjärele kirja panema ja arvatavasti poleks sellel ka suuremat mõtet. Isegi märksõnadena ei tule nagu midagi meelde, vb ainult USA. Elan vist väga praeguses. (Või teine võimalus: mul on lihtsalt haugi mälu)

Sain täna vastuse ühe mind pikalt saatnud küsimusele: mis laulu moodi "Eve, the Apple of My Eye" on? Alanis Morissette'i "You Learn". Mitte, et see mind nüüd nii väga piinanud oleks:), aga selliste asjadega on sama lugu nagu, siis kui tead, et sa midagi tead aga ei tea kust otsida ja siis vastus lihtsalt sajab sulle näiteks aastaid hiljem sülle ja saadki korraga kripeldusest lahti. Ja nii ei ole vastus enam mitte lihtsalt keele peal, vaid....eee keele all äkki!
Täna ei jaksa eriti midagi loovat ja "korralikku" kirjutada. Ei ole vaimukas olemise tuju ka.
Täna ongi mul soov pigem muusikast kirjutada. Ei ole vist sellele varem eriti aega pühendanud. Kuigi muusika on mu elus põhimõtteliselt ju üpris tähtsal kohal. Maailmas leidub tohutul hulgal erinevat ja head muusikat ja tihti soovin, et mul oleks lõputult aega seda otsida, kuulata ja ka õppida. Mõnikord tunnen, et olen ta kuidagi unarusse jätnud ja ei pühenda talle nii palju aega, kui tegelikult tahaksin.
Täna oli mul päris mitu muusikalist kokkupuudet ja avastust. Esimene ja kõige ego kergitavam oli laulupeo eelproovis osalemine, mis pani tõdema, et ma ikkagi oskan laulda! See, mis seal toimus oli päris õudne. Kuidas on võimalik üldse kooris laulda, kui sa mitte ühtelegi noodile pihta ei saa. Konstantne mööda jorisemine kostus mitmest küljest. See oli veidike kurb aga samas kohati ka nii pööraselt halenaljakas, et naerukrambid said minust jälle võitu:D (Eelmine kord juhtus see siis, kui Leili oli ikka väga lost and confused ja üritas meeleheitlikult õigeid konspekti lehekülgi leida: page elev..., ee page twel.. no, no..mmm.. page six...seventeen!.... millega kaasnes meiepoolne sama meeleheitlik lehtede lappamine).

Teiseks avastasin, et mu vana hea mp3-mängija on liiga väikese mälumahuga. Üldiselt olen temaga väga rahul: väike, mugav, raadio ja diktofoniga ning isegi vahetatava taustavalgusega!:)....aga 1Gigast mälust jääb puudu.

Kolmandaks, sain teada, et Morning...'ut. ei juhigi enam Harcourt ja seda juba novembrist. Kus mu silmad ja kõrvad küll viibisid.

Neljandaks, taasavastasin täna Damien'i uuemaid ja ka vanemaid laule, peamiselt Youtube'ist. Ja kuigi Lisa pole enam tiimis (kahju, väga hea tiim oli), jäi silma üks tema kohta käiv kommentaar: Lisa could sing the phone book and it would sound good....

Lähen vist ja otsin meie vana telefoniraamatu välja.....I guess not!.....
aga unistada ju võib:D

Muusika me sees ja ümber!

























.

Kas me enam tahamegi aktiivsed olla? Ehk lugu sellest, kuidas meile võrkpalli trennis tünga tehti.

Algas see siis sellest, et otsustasime Sillega aktiivseteks ja sportlikeks saada ja plaanisime minna võrkpalli trenni, harrastajate rühma, kus, tsiteerin: "Treeningutele on oodatud kõik spordihuvilised, olenemata varasemast treenitusest ning sportlikust tasemest."
Igaks juhuks helistasin veel ette ka ja öeldi ainult et peab ise vaatama kas tahate tulla, et meil mängijad löövad kõvasti või midagi sellist. No las löövad, eks ma hüppan eest ära siis kui väga karmiks läheb, aga mängida tahaks ikka.
Läksime siis kohale. Esimene lause mis meile öeldi oli:"Ah, et otsustasite ikkagi tulla!". Nojah, miks ma siis üldse helistasin, nalja pärast, või igavusest!?!?
Igatahes, mõne hetke pärast läksid trennilised kõrvalsaali mängima ja meid jäeti lihtsalt kahekesi kõksima. Kõksisime ja kõksisime ja kõksisime...ja siis lõpuks tuli treener ja ütles umbes nii et: te vist küll mängida ei oska ju. WTF!!?!! kui juhtub, et ei oskagi, nii ikka ei ütle! "Me ei saa teid mängima panna sest meid on täna täpselt 6 ja 6!" Üldiselt suutis ta meid veelkord pikaks ajaks üksi jätta, ja siis "et teil trenn päris raisku ei läheks" saadeti meid kergejõustiku saali. No mida, mida!!!!!!!! mul lihtsalt ei jagunud sõnu. Ja praegult ka ei jagu selle täiesti, täiesti...ah ma ei tea, sõnatuks võtva olukorra jaoks. "Üldiselt me ei võta kedagi juurde, meil on oma kindel punt. Ja väga harva võtame kedagi, ja siis neid kes on trennis käinud" daaaaa! kas seda telefonis poleks võinud enne öelda, enne kui me kohale tulime ja pluss veel mitukümmend krooni maksime. Minu mitme aasta tagust trennikogemust ei peagi ma mingiks näitajaks, aga nt Sille on mitu aastat trennis käinud. Aga kas see Teda huvitas?!?...muidugi mitte, meile ei antud isegi võimalust näidata, mida me oskame ja mida mitte.

Kas selline ongi siis suhtumine inimestesse, kes tahavad lihtsalt tulla ja veidi palli mängida, ja seda veel harrastusspordi rühmas? Kui nii, siis mina ei saa küll aru sellest, miks alati korrutatakse, et noored ei tee sporti ja noored istuvad arvuti taga ja mida iganes veel. Seda olukorras kus isegi ülikooli enda poolt pakutavat sportimisvõimalust tegelikult ikkagi ei pakuta. Mulle nt ei meeldi niisama jooksmas käia; ma tahaksin tegeleda pigem millegi sportliku aga samas ka huvitava ning erinevaid oskusi arendavaga.
Kas on tõesti siis nii raske kodulehele kirjutada, et "EI, see treening ei ole sulle, sa niisama kõksija, meie tahame tõelisi mängijaid", või vähemalt telefoni teel info küsijale mainida, et "meil on treeningus osalemiseks vajalikud teatavad eeldused ja treenitus". Palun väga, tehke oma trenni ilma meiesugusteta, aga sellist mõnitamist ja inimeste lollitamist võiks küll igaüks omaette kodus peegli ees harrastada, kui selleks nii vastupandamatu soov tekib!
Mina olen igatahes tõsiselt kuri, ja veel enam pettunud.

Tegelikult peaksin ma praegusel hetkel pingsalt oma Hamlet'i essee kirjutamisega tegelema, aga kohe üldse ei kisu sinna poole, täna olen juba nii umbes 2,5 h selleks hoogu võtnud. No ei õnnestu. Enne vaatsin küll Hamleti'st 2000.aastal tehtud filmi, kuid ka see ei suutnud õigesse esseetamis-meeleollu viia.
Aaa, sain alles täna teada, et Once võitis parima laulu Oscari. Nüüd peab küll filmi lõpuni vaatama.

Eelmisel korral kui kirjutamise lõpetasin, mainisin, et järgmisel päeval on 8.30 kooli minek.....Ja arvake nüüd, mis kell ma üles tõusin?
Variandid on järgmised:

a)7.30?
b)7.56?
c)8.08?
d)8.18?
e)8.25?

raske nuputamisel...

...mis muu kui variant e) saab olla õige vastus, seega tundub mulle, et mu järgmine sess ei pruugi õigel ajal eksamile jõudmise osas sugugi edukam tulla, kui viimane:S
Igal juhul, ütleme et nii kiiresti pole ma veel see aasta kooli jõudnud:)...nõuan rekorditeraamatusse oma nurka.
Eile käisin oma "ema" kutsel välismaalastega bondimas. Enne seda oli Ameerika koosolek ja mina olin siis see, kes poole pealt püsti tõusis, tooli oma kohale tagasi tõstis ja teiste koosolekupidajate vaikiva hämmastuse (ja arvatavate pahakspanevate pilkude) saatel ruumist välja sammus. Nii piinlik, nii piinlik......aga ma vähemalt läksin kohale ja harjutasin oma approache ja värke ning olin muud moodi igati tubli.
Järgmiseks suund Beer Place'i, või kuidas iganes selle õige nimi on. Tegu siis Erasmuse korraldatud üritusega, kus välistudengid ja kohalikud saavad erinevaid keeli õppida. Alguses läksin prantsuse keele lauda, et oma "ma söön su ääle" veel midagi juurde õppida. No tegelt oskan ma nüüd juba j'mappelle Regina, je suis étudiante, j' étudie l Universite de Tartu ja nati veel öelda. Vot nii äge olengi:P Aga kui olin nii öelda prantsuse keele laua taha prantsatanud (sellel sõnal kohe teine varjund nüüd juures ju:D), sai mulle selgeks, et minu nappide "ma söön su ää"-oskustega seal küll eriti midagi peale hakata pole, sest minu esialgne lootus omale privaat tuutor saada ei saanud kohe kuidagi teoks. Selle asemel kuulsin katkematut nasaalide ja "pehme" keele vada ning loobusin üpris varsti oma omakasupüüdlikust French friendi unistusest. Edasi suundusin sakslaste lauda, kus toimus enamus vestlusest inglise keeles (nagu tegelikult enamikus laudades), kuigi oma über-wunderbar-brilliantes Deutch'i sain ka ikkagi veidi purssida. Ja mingi osa ajast rääkisin ka native speakeritega ehk istusin Ameerika tüdrukute lauas, kuhu eksisid mõneks ajaks ka kaks inglise poissi. Sai rääkida küll, aga nad, Ameeriklased ei olnud kõige sõbralikumad, tundusid sellised veidi üleolevad ja olukorrast mitte eriti vaimustuses olevat. Igatahes, jutt ei olnud nendega väga pikk ja ülejäänud osa õhtust veetsin sakslaste lauas. Peale kultuurilise põimumise sain ma sellel õhtul ka ühte uutmoodi põimumist kogeda....nimelt õlle, malibu, mahla, siirupi ja vb veel mingi kraami kokteiliks integreerumist. Päris nauditav oli, kui arvestada minu senist "õllesõprust".
Pärast oli juba meie tavaline klubikäik, kus ma ennast parajaks emoks lürpisin, kuid suurem osa sellest õnnestus mul pärast tanstu vihtudes maha karata.
Kokkuvõtteks. Meeldejääv oli, kuid loodetud kohalikku uut Foreign Friendi ma ei leidnudki..nuuks...vb olla järgmine kord siis.

Luuuumi tuli maha ja valgeks läks maaaa....lallalaa. ei taha ju lund enam, kui ta ei suuda ära otsustada kas sadada lõplikult maha või mitte, siis parem ärgu tuuritagu siin edasi tagasi enam. brrr
Üldiselt on mu talvemasendus asendumas kevadmasendusega. Midagi nagu oleks parem ja samas ka mitte.
Aga kui nüüd informatiivne olla, siis eelmisel nädalal oli Mariti sünnipäev ja lausa 2 päeva kulus selle tähistamisele. Kõigepealt käisid külas Liisi, Sven ja Taavi (minu voodit okupeerimas, nii, et lahke perenaisena ronisin mina suurest päeva väsimusest põrandale mati peale peesitama, kleit seljas). Kingitusega, mille me L ja S-ga kolme peale tegime oli veel omaette ooper. Kuna Marit on selline enesepiinaja ja soovis endale metallist, ma kordan, METALLIST hularõngast, mida parajasti Tartu poodides ei paistnud olevat, siis leidsin mina vajaliku sproditarbe Jõhvi piiritult kaubamaastikult. Jah, ja nii ma siis esmaspäeva hommikul ukerdasin kolme koti ja tohutu punase koliseva hularõngaga bussi pealt maha tulla. Minu otsatus sinisilmsuses olin ma muidugi lootnud, et Marit, va laiskloom, on seekord tubli laps ja läheb ikka hommikul kooli, aga muidugi mitte! ma olin üpris ärritunud kui ühikasse jõudnult avastasin eest lahtise ukse ja Mariti sealt eest ringi askeldamas. Nii palju siis mu plaanist seda kolisevat monstrumit tema eest peita. Mis siis muud: hularõngas jäi ihuüksi koridori oma aega ootama, kuni ma leidsin võimaluse ta voodi alla torgata ja väljaulatuva osa oma suurte kompsudega ära katta, et siis hiljem "öövarjus" ta ikka kuidagi kapi taha sokutada.
Sünnipäeval muidu rüüpasime roosat veidi ja sõime minunimelist kooki.....mmmm; mul oli poes veini kõrvale välja vaadatud ka endanimeline juust aga seda lgp host välja lunastada ei tahtnud, vaid ostis sünnipäev vol2-ks hoopis liba-Pisangi, "Banana Banda" väga nämma roheline märjuke oli:)
Ehk siis: sellega tähistamine ei lõppenud. Järgmisel päeval tulid Mariti kursainimesed ja siis veel mõneks ajaks ühinesid ka Sille, Karoli ja nende endine klassivend, ning varsti oligi kluppi minek, illukas ikka:P tants ja trall
Nv kodus ei käinud seekord, sest laupäeval oli Ulvika sünnipäev. Käisime Sillega kingitust otsimas ja pärast tegime torti. In a lack of "vispel", helistasin ma tulutult päris mitmele inimesele aga lõpuks tuli appi Sille geniaalsus ja vahukoor valmis kaanetatud purgi sees loksudes nigu niuhti! Tort tuli ilus, veidi küll ujus sõstramahlast, (mida ma sealt tegelikult nii u 5 korda vähemaks kallasin, riskides samal ajal kogu kupatuse kraanikaussi kummutamisega) aga oli hää ikka. Pidu oli mõnus, pärast käisime veel Tallinnas Külaliste kontserdil ka.
Peol tuli arutlusele teema, mis justkui ei sobiks kokku sellega, et Eesti on nii väike ja loogiliselt võttes ei saa ju suuri erinevusi põhja, lõuna ja muude ilmakaarte kommete, sõnavara ja muu vahel olla. Aga on. Asi siis nimelt selles, kuidas eri ilmakaarte inimesed erinevaid asju kutsuvad. Nt mängude nimed: mina küll mängisin väiksena koguaeg "pitti" või "kõrguspitti" ehk siis korrektsema nimega "kulli", aga nagu selgus olin mina küll ainuke sellise "keelkonna" esindaja sellel koosviibimisel. Teised kõik olid ilusas lapsepõlves hoopis "läts'i" või ma ei tea mida kolmandat neljandat veel mänginud! Sama asi paljude muude asjadega: minu juba varem inimkatsete peal ära proovitud küsimuse peale, et mis on "kartulipilgud"?, suudeti jällegi ainult kulmu kergitada.
Varasemast ajast tean juba, et Lõuna-Eesti inimesed ütlevad isa kohta "vant"!!! Sealt kust mina pärit olen, on sellel ikka küll täiesti erinev tähendus (peale selle muidugi, et minu koera nimi on ka Vant:))
Njaa, neid sõnu oli tegelikult veel palju aga hetkel ei suuda mu vana pea neid meenutada, kuid ma üritan seda kogu siin siiski täiendada.

Muudest asjadest nii palju, et pühapäeval toodi mulle süntekas, parem kui varem- normaalmõõdus klahvidega; ainult seda kaja või heli pikemalt kõlamajätmise nuppu ei ole, see ainus puudus. Muidu kõik püssi ja trummi ja ma ei tea veel mis hääled peal. Nii et ikka parem kui varem:)

Ja täna ma mõtlesin, et tellin omale Postimehe. Mulle tõsiselt ei meeldi netist uudiseid lugeda ja seetõttu olen viimase poole aasta jooksul üpris parajasse infonälga jäänud. Nii, et võtan tellimiseks hoogu praegu.

Homme ainus päev, kui pean 8.30 loengusse minema, seega lapsed ära tuttu!

Ma olen seriaalisõltlane! Juba enne viimast eksamit, mis oli eelmisel kolmapäeval olin ma jõudnud ära vaadata kõik Heroes'i osad ja varsti jõuan Grey anatoomiaga lõpule, ja küll ma kohe varsti omale uue seebi leian. Hurraa, Hiina nett tõmbab endasse ja on mu üheks parimaks sõbraks saanud...kuhu maailm küll niimoodi jõuab:D
Üritan meenutada, mis oleks ära märkimist väärivad sündmused. OK, eelmisel nädalal ma kolisin. Isa tuli Tartusse appi ja mingi 10 korraga viiendalt korruselt üles-alla käies suutsime asjad auto peale ära mahutada...alguses oli uues kohas veidi võõras olla, selline tunne nagu oleks kellelgi külas, sest boksinaabrid on seal juba nii kaua elanud. Loodetavasti läheb varsti kodusemaks.
Nädalavahetusel jõudis lõpuks kätte kurikuulus suusalaager. Suusatamine, mis mul oleks praeguse seisuga esimene ja arvatavasti ainukene kord sel talvel, jäi Eesti heitlikku ilma arvestades ära. Selle asemel oli palju keplemist, kepitamist või kui eelnev jäi ebaselgeks: kepikõndi :) Laagri üldteemaks nagu kohapeal selgus - pulm. Koos paari panemise, avavalsi, pruudipärja ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Ja ma sattusin sõprade-tuttavate laudkonda. Ei jaksa praegu pikemalt sellest kõigest kirjutada aga üldiselt väga mõnus üritus ja ei kahetse üldse, et käisin;) Ainult mu suhtlushälvikulikud kalduvused käivad mulle tõsiselt närvidele.

Marit tuleb homme koju. Ootan juba põnevusega, mis kraami ta kokku on ostnud. Mitte et ma endale midagi nõuaks aga alati on huvitav näha, mis kõike reisidelt kokku ostetakse, eriti kui ise ei ole eriline suveniiri-šoppaja.

Aaa, veel viimane asi: Leto svet, eto leto svet!

Prosit!

SEE EI OLE VÕIMALIK!!!!!

Eile juhtus siis see kõige hullem asi, mis juhtuda sai: ma magasin ajaloo eksamile täielikult sisse!! Ärkan mina siis iseenesest ülesse ja mõtlen, et kus mu telefon on ja vaatan et muidugi minu padja kõrval ja äratus välja lülitatud. Ja kell on 11.31!! ......11.31 kuigi eksam hakkas 10.00. Ma ei lülita ju kunagi oma äratust niimoodi välja, et ma sellest ise midagi ei tea:( See on nii ebaõiglane. Osalt olen ise ka süüdi, et kella kuueni üleval olin, aga ma sain vähemalt kõik asjad mingil määral üle vaadatud.
Ja nüüd sain veel teada, et Pilvi oli öelnud, et varem kirjutatud response paper'it, mille eest eksamil oleks 2 punkti kirja saanud, arvestab ta ainult ühe korra....no ei ole aus.....

Järeleksamiks pean vist raadio ja Mariti 2 telefoni ka veel end äratama panema.

Eile võtsin endale ühe 314 lk-se raamatu ja lugesin kogu öö, magama läksin kell pool 8. Üldse on mul viimasel ajal öö ja päev üpris vahetusse läinud....aga vähemalt sain raamatu läbi.

Täna saatis isa hunniku küpsiseid ja tegin siis küpsise torti:)

Ja praegu igavlen ühikas. Välja tahaks. Oleks pidanud vist ikka koju minema.

Teksitanalüüs ootab.

Nonii nonii!

Tegelt peaksin praegu täiega ajalugu õppima, aga peale tänast keeleteaduse eksamit, mis läks mu meelest täitsa okeilt, ei suuda ma ennast kuidagi kokku võtta...
Alustan siis kohe täitsa kauglelt. Hmm, kõigepeat oli isa sünnipäev, siis jõulud, ehk siis: palju söömist nagu alati. Üldine meeleolu ei olnud nii hea kui tavaliselt jõulude ajal, osalt seetõttu, et kedagi ei ole enam meie seas...
Peale jõule aga käisime Taavi sünnipäeval. Kuigi õues oli vaevumärgatav lumekirme maas tahtsin mina kangesti kelgutama minna. Siis me võtsimegi Maritiga ühe suure kilekoti ja "kelgutasime", hiljem oli üpris porine tunne, aga vähemalt nalja sai. Ja karaoke jälle möllas;)
Aga siis kihutasin mina kohe järgmisel päeval jälle koju. Sest Flo oli Eestis! Niisiis hängisime:) mõnda aega Voka kõrtsis, kuhu ma kutsusin ka Taavi ja Liina ja Tarvo, sest nemad ka ikkagi teavad teda. Ja muidugi Anneli oli ka. Jõime õlut, see tähendab mina muidugi ei joonud, olin autoga, aga poleks nagunii joonud;) Sest õlle ja minu vahel on kõik läbi! Võib olla aega-ajalt kohtume veel põgusalt, sest never say never, aga üldiselt jah, ta hakkas mulle närvidele käima. Igatahes, hiljem käisime Valaste juga ka vaatamas. Ma polegi mu mäletamist mööda seal pimedas käinud, kuidagi ilusam ja põnevam on öövalguses.
Ja ega rohkem midagi ei jõudnudki.
Aastavahetuseks tulin Tartu. Käisime kõigepealt tuttavate pool ja siis sattusime mingisse korterisse kus oli vähemalt 30 inimest koos....aga me kauaks sinna ei jäänud. Vaatasime ilutulestiku ära ja siis mind varsti juba hüljatigi. Või no nii hull see asi ka polnud :) aga sellega mu aastavahetus lõppes ja ma läksin üksi ühikasse.
2.jaanuaril tulid Flo ja Ralf ka Tartusse. Anneli ka. Neil õnnestus Mõisavahesse omale hotell broneerida, arvasid, et see on kesklinnas....
Üritasin neile mingit linnatuuri teha, aga peale rohkemat kui 4 kuud Tartus, pean ma tunnistama, et ega ma eriti midagi selle linna kohta ikka veel ei tea. Jalutasime siis niisama ringi, peaks mainima, et väga väga külm oli ja õnneks olika lumi 31.-sel maha tulnud, nii et nad said ikkagi tõelist Eesti talve ka tunda. Siis aga tulime lõpuks ühikasse....
No see alles oli neile tõeline šoki-turism.:D Nad ei saanud 2 päeva sellest üle, ikka koguaeg oli teemaks, et "kuidas inimesed siin elavad! kuidas sellised wc-d saavad olla ja kes sinna läheks! asbesti on kindlasti kõik kohad täis! vaata neid aknaid! see põrand on konserviplekiga kinni löödud! kas see on papp?! näita duširuume kaa!! ....jne jne See oli päris naljakas:D Tegelt hakkas veidi imelik ka, vaatavad et me ise mingid imelikud, et sellises kohas elame. Ära hellitatud lääne-eurooplased:P Nüüd nad lubasid meie ühika korda teha ja panna seinale selle suure euroliidu lipu koos sildiga, et see on ehitatud Euroopa rahade eest. Ootame, näeme:D
Peale ühikašokki läksime Ristiisasse sööma ja siis Püssi. Terve õhtu nad kommenteerisid , et kuidas eesti naised saavad selliste meestega koos olla, ühesõnaga, tegid hullult mehi maha. "Meil Saksamaal ei oleks selline tüdruk iial, sellise mehega koos". Närvi ajas veidi taoline suhtumine. Mis me nüüd selle teadmisega peale peame hakkama?!? Saksamaaga meestevahetust tegema?
Püssis said nad veelkord nautida Eesti odavat õlut ja analüüsida eestlaste erinevat tantsustiili. Edasi läksime Tallinna. "Ööklubi" on nüüd teine Ralfi lemmiksõna eesti keeles, esimene on "hunnndikoor", mis peaks siis "tõlkes" hundikoera tähendama. Seleta talle palju tahes, et ei ole 'koor' vaid 'koer' on....ei mõjunud.
(Vahemärkus: keegi väga tõenäoliselt purjus vene noorsand laulab praegu ukse taga vene keeles armastuslaule:D)
Järgmisel päeval passisime päris kaua ühikas, vaatasime telekat ja Ralfi sõjaväepilte ja söötsime Flole makarone. Ja oligi kõik.
Ülejäänud aja olen üritanud õppida: tegin kultuuridevahelise kommunikatsiooni essee ära ja täna keelteaduse eksam....kohe lähen pilviks ka õppima. luban. pean.:S
Dadaa
PS! Lolllaps- ootame elumärke! või noh, blogimärke!